Mu vend revideeris „Oleviku“ poliitika ringvaatusi, üksikuid tähendusi, sõnu välja pildudes.
Ei või värvitumat ja tühisemat mõelda, kui need ringvaated. Ei kusagil elu ta tähenduses, seegi mitme tsensori alt läbi läinud — siiski veel!
Ja „Kihelkonna kirjasid“ uuriti. Kõike, kõike. Jah, arvamises, et tõesti sala kohus, sala otsimise ring kusagi kodus varjul, andsin oma „Nõia tütre“ esimese musta kirja — aega oli kodus palju, kirjutasin ümber — „läbi vaadata“.
Ja vend võttis vastu ja kadus rehe alla. Vastus toodi tütre suu läbi: „Wildega kokku mänginud.“
Asi kah.
Kõik elujärgud, elukohad, elamiseajad otsiti läbi, veeriti ette korrapärast. Iseäranis Tallinnamaal venna Jakobi elu. Mängiti ette, kõneldi tähenduse keeli.
Selles oli vennanaine imeosav.
Ja nali, ikka see kõliseva hääleline nali.
Endise mure aja järgi oli tema alatasa sulav rõõmus. Suur oli muudatus.
Pill oli täiesti hullude käes.
60
