Aga mõisnikule taheti „sõber“ olla. Mulle ka. Noh, mõlematele ei võinud. Jahi kombele talu mail, väljadel, taheti sõber olla, ütlen. Et meie mõisnikud enne kirja kirjutamist v. naise isa järgi nõnda jahtinud, talu mail, siis tunti, kelle kohta kiri tähenduslikult käis, kust äratuse sai.
Kas ta siis vale oli, jaht. Ei, seda ta ei võinud olla.
Ja selle kõige pääle üleüldine kiri, peipsiäärsete nimetusega küll.
Ja mis sellest siis viga. Oleks sääl kaebtusvõimulist olnud, oleks kaevatud.
Oleks sääl valet olnud, oleks kaevatud.
Oli õige, mis oli siis tembutada? Meelsust taheti näidata.
Linnas on süüdlased.
Aga mis tegi vend? Tema, ei iial kütt, ei püssi katsunudki, pärandas surnud vennalt püssi, ja et naisevennad selles harjunud, harjus temagi. Tema laskis just sel sügisel ja pääle kirja avaldamist oma orase põllult jäneseid.
Kus on siin rentniku tarkus, ettevaatus, ehk kui see sündinud, minu hoiatuse tähelepanek, mida ta minult sai?
Kui ma kodu tulin, siis ta enam ei lasknud. Aga igavus teeb imet. Siis läksin ma ise kütile. Kuid mõni minut vältas oode. Ja paaril õhtul. Minust jäi püss lahtilaskmata, küti amet õppimata.
Kuid selsamal nädalal, teisel õhtul pääle mu käiku, pandi naabri talu vahtisid, metsavahtisid täis: valvama meid, mind!
54
