Linnavahid (metsavahid, kirjaääred, koerad, „niisugused“ ja siis veel „oh mu tütreke!“) olid mu südame puruks kiskunud. Löök tuli liig äkitselt, tuli oli liig valus — mu kõne oli linnavahtidest ära kistud, ära söödud, võõriti keeratud.
Sest mälestus Gr. karmusest ja S. karmusest — isiklik leivaneeluline asi — oli nüüd poliitika patta langenud!
See näris südant, aga abi ei teadnud leida kusagilt.
Ja pääle selle — Mustlane elas oma paruni elu, ega tulnud oma enese nahatäiede korjajale appi — ei vähemagagi — ülespidamiseks.
Ja hra S-il oli ju hää meel, et ta minust lahti saanud, et ise kõik olla.
Nüüd poliitika kellas!
Sest hra S-il oli ikkagi isiklikult minu õnnetuse juures süü, kuid mitte selles, mis uulitsatel rõkkas ja rõkkab.
Ma pidin haigeks jääma, aidata end enam ei mõistnud. Linnavahid olid mu ära muljunud.
Vahe päält jäi lugu välja.
Ma kirjutasin „Nõia tütart“. Enne kui räägitud Tartu sõidu ette võtsin, oli ta esimesel korral (seda juttu kirjutasin ma teinekord ümber) valmis ja mitmest kohast olin ma teda ette lugenud. Nõiatütre nimi oli Leena. Ka mu vennanaise nimi. Vennatütar oli vabadiku laps, tema ka.
Muud — ühendust ma siin ei tea.
Kui ühel ööl laps ülelapselise kisaga kisendas, kõik nagu kõrvatumad näitasid, läksin
