Ja „N. D. Z.“ toimetaja võttis sel ajal isegi meie kirjanduse seltsi tüli asjus uue aja püüetest osa.
Nõnda siis.
Kartus kirjade pärast oli asjata. Varsti tuli mulle kiri, aga äär — sisse rebitud. Tugevasti üle tolli terve kuväärile.
Ja kätte toodi ta hiljemalt. Sel korral vööruses oli inimeste, nagu äraminejate jutt, kui passija kirja üles tõi, hoobilt visati ka väljamineku uks kõvasti kinni. Kell oli 8 õhtu.
Nagu väike — meeleavaldus — mõtlesin ma.
Mina rääkisin võimalikust kirjade ärajäämise kartusest ja nüüd — äär ära rebitud.
Mina sõitsin Väike-Maarjasse venna poole. Jõuluks. Aga säälgi ei olnud õiget lahutust. Kirja äär. Koerad hauguvad — kahin pööningul.
Tähtsam asi ununes.
Kui kord vend ja isa mind vaatamas käisid, kui ma veel Tartus korteris olin, ja mulle passi tõi, tuli passimaksust ja päärahast jutt. Mis tegevat passiga? (Ma ei arva selle juures uurimist, iseäralist, kõne jooksu pärast.) See on ometi ilma? Ei, kolm rubla. Aga neid pidi ilma saama? Ei. Mul ei ole praegu raha. Küll ma maksan. Ja pääraha? Ei, seda ei võetud. Kuidas? Ei, nad sinu käest pääraha ei võtvat. Kuidas nii? Mina ei tea — ajakirjanikud ei maksvat pääraha. (Minu meelest ütles ta küll nii — kui ma siiski eksituses oleksin.) Aga ometi, ega ometi see olla või, et nad minult pääraha ei võta. See on Jakobi pääraha raamat. (Vend andis teise venna p. r. raamatu mu kätte, et selle temale kätte muretseksin.) Kas siis ma ei maksa? Ei — ma ei tea — nad
