Vist enne kui päris erakorteri võtsin, lasksin Gr. mõista, et tagasi tahaksin. Ei.
Hakkasin tööle. Ei saanud trükkijat. Vaja kõige eest maksa.
Mure sõi kui uss. Nüüd jään enam hädasse, kui Gr. juurest lahkudes, mõtlesin.
See mure väsitas.
Üksi olin päälegi. Ei korralist lahutust. Seltskonna inimene ma ju ei ole.
Kui nüüd üüri enam maksa ei jõua, mis siis?
„Oleviku“ jutu eest sain 2 rubla nädalas. Sain ka „Kümme lugu“ eest 20 rubla, 10 rubla laenasin. Kõik lühike.
Sääl kiskus mind sule ratsu oma vangi. Vagusus, omapärasus — ma elasin häid silmapilkusid läbi — novell tõotas loota lubada…
Aga puudus, puudus…
Kahe voolu vahele jäin kiskuda: üks nõudis: julgust! teine oli väsitav, laitev, argtust sünnitav.
Tahan ju vastu pidada…
Äratust maalt saanud, laitsin „Olevikus“ satiirilisel viisil sügisesi jahte: väljade viljaoraste tallamisi. Endised enese nähtused tulid meelde, kui kuulsin, et kellegi krundil jahitatud.
Kust see tuli — kartusest tuleviku eest, et ma puudusele mitte vastu töötada ei jõua — ei olnd pääle E. Wilde ju keegi end veel jutukirjutajana elatanud — puudusest, mis kõik araks teeb ja iseloomu kammitsa paneb, kõiksugu kartusi äratab — ootasin põnevusega enda nelja kirja pääle vastust, mis tuttavatele olin saatnud. Nüüd oli aega neid meeles pidada.
