sugugi. Nõnda lõppes see asi siin ja kui pristavi poolt kiri ühele noorele teendrile anti, kes meid kreispolitseisse pidi saatma, jäin ma rahule. Kajakõne, pahandus, palavus ja Jaanikiriku kella kajakõla — need olid asjad, mis kõik minu jõu lõpetasid. Kreispolitseis teatasin ma, et need mehed mu kallale tungisid, ootsin kirjale kaaskirja, mis, nagu üteldi, kreisiülema tulekuga kätte antavat. Ma küsisin siis, kas kreispolitsei mitte ilma vallavalitsuseta passi ei anna, mille pääle lauanõunik Nõu vastas, et ei, seda saavat vallavalitsuselt. — Nõnda on mu hullumajast väljatuleku või laskmise lugu. Ma tulin viimaks nimetatud kahe mehega Alatskivile, teel oma raamatut „Vari“ meelepaha lahutuseks lugedes, mille ma hra Varese raamatupoest võtsin. (Endine Bloksbergi öö, kajamasina tegevus, algas jälle).
Kirja mille kreispolitsei minu ja vallavalitsuse nimega koos välja andis, on vallavalitsus ilma minuta lahti võtnud. Minu küsimise pääle, kas vallavalitsus Terase ja venelase mulle raudadega järele saatis, kostis vallavanem: „Jah.“ Enne seda näitas see asi mulle kahtlane. Ma ei läinud varem vallamajasse, kui mullu septembri kuul. Üleüldse olen ma sääl kolm korda passi, siis hullumaja nagu ka pääraha rehknungisid käinud küsimas. Esimesel korral sept. kuul 1894 käies nõudsin ma kirja, mis kreispolitseist anti, näha. Koos olid vallavanem Roots kahe abilisega, kohtumees A. Kesk, kirjutaja ja laua otsas istus Kaarel Kook, Naelaverest. Küsimise pääle, kes on vallavanem (vallavanemat ma ei tunnud), vastas Kaarel Kook:
