hiljem pristavi juures kohtumeheks või vallavanemaks nimetas). Ma hüüdsin uuesti kardavoid, aga neid ei olnud ega ilmunud. Teras laskis mu käed lahti ja näitas, enda vankrilt võttes, käsiraudu rahvale, mis talle kaasa antud. Ma nõudsin neid pristavi juurde. Võõrastemaja ukse pääl seisis C. Hermann ja „Postimehe“ toimetaja, Henningi platsi poolt tuli advokaat J. Tõnisson meie poole, minu soovi, hüüdu korrates: „Minge pristavi juurde!“ Mehed täitsid mu soovi ja tulid, hobune ühes, mulle järele, soovisid ikka, et ma parem „hääga“ tuleksin. Pristavi juures (Ma usun, et III. linnajao pristav nagu ennegi Kukas oli, persoonlikult ma teda ei tunne) teatasin ma kallaletungimist, mäletan aga ka, et ma ütlesin: „Sein Sie mein Freund und Schützer und bringen Sie mich nach St. Petersburg.“ Ma olin veel praegu liig raskesti ärritatud. Keegi herra, kes teise laua ääres istus, püüdis minuga Vene keeles kõnelda, ma vastasin, et ei oska. Venelane, kes end minu kõrvale seadis, kõneles pristaviga. See kirjutas, küsis mu nime. Ma teatasin uuesti, kuidas mulle kallale tungitud. Pristav ütles korra (lakonisch) minu poole vaadates: „Teie olete kolm aastat Tartus ilma passita elanud.“ (Mul on alati pass olnud, mida ma ka siis, nagu mäletan, nii ärritatud ja palavusest väsinud nagu ma ka olin[1], vastuseks andsin. Venelane, minu poole pöördes, sõnas: „Missuguseid tükkisid sa teed, kui palju meie sinu pärast oleme jooksnud.“ Teras seisis eemal ja ei rääkinud
- ↑ Mulle ei antud sääl istetki mitte.
