sugugi paranenud. Kuuendal või 7. märtsil sõitsime mina, vend ja naabrusest Kaarel Priks Tartusse. Juba varem kutsusin ma oma kodurahvast kedagi mind Tartu viima, aga ikka ei olnud see veel sündinud. Päev enne sõitu, küsis vend, kas ma kliinikusse ei sooviks minna. Mind vaevas sel ajal alaline pää, hamba valu, korrati kõhu nõrkus. Ma vastasin, et ei taha, palju ennem tahtsin ma selles mõttes sõita, et kuidagi ometi enda ümber olevast ööst, s. o. kajakõnest, vallale saada. Ometi ei teadnud ma veel õhtul enne sõitu, kui vend ütles, et ta linna tuleb, kas sõita või ei, kas midagi ette saab võtta ehk ei. Ühte vähemalt ma teadsin: ma tahtsin üht valutavat hammast välja lasta võtta. Ennem lootsin ma venna poolt tuge, teadmata, kelle vastu, ja kui ma ei eksi, võis ka temas seesama mõte minu kohta olla. Nõnda ei rääkinud mitte palju, isegi siis, kui Priks meile tuli, mida vend õhtul enne teatas. Teel oli niisama vähe juttu, kaja metsa kohas jne. näitasid ju jälle sedasama sokusõitu. Kas nüüd nendel minu kohta nõu enne peetud oli, mind hullumajaga kiusata või koguni sinna sisse viia, või tõi neid sellele mõttele tuttav luulepill ja selle mõju teel inimeste kohta — nende küsimuste pääle ei või ma praegu kosta, — lühidalt, hobune peatas hullumaja ukse ees, ilma, et ma oleksin teadnud, et ta see on. Seda maja olin ma üksi jõe poolt silmitsenud ja aimasin umbes, et ta sääl küljes on. Ma ei mäleta, kas teel või säälsamas seisatades küsisin ma kõnes, kas ei oleks sünnis ennast närviarsti, hullumaja professori
Lehekülg:Kogutud teoksed I Liiv 1921.djvu/21
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.