ma kirjatöödes oma nime „Juhan“ kirjutasin, näitas mõnede meelest väga kahtlane asi, kuritöö olevat. Ühe sõnaga, kõik oli liikumas, mis minu kahtlustuseks kõlbas. Kas peeti minu trükkimata seisvaid töökesi, minu ajalehelist tööd või mind ennast nii tähtsaks, et mahasurumiseks niisuguseid abinõusid vaja oli? Sel ajal kannatasin ma hirmsasti. Öösised koerte kärad ei kadunud sugugi. Hiljem hakkasin ma aias käima ja Nelipühil käisin koolimajas ja kirikus. Siit ei leidnud ma muud, kui torkimisi ehk haledaid naiste pilkusid. Viimased torkasid mind surmani. Ma olin nõnda ärakahtlustatud, et ma kuhugi minna ei ole võinud. Ometi jäi sel ajal ikka mu kõige valusamaks haavaks kirjandus. Ma ei leidnud teed, kuidas siia tagasi jõuda. Kuna ma talvel palaviku sarnase kärsitusega oma „Vari“ trükkimist ootasin, pidin ma nüüd sellega leppima, et ta ilusamad kohad rahva pori sees pöörlesid. Mis on sündinud, mis tahetakse sellega, mis on mu süü, kes on mu vaenlane, küsisin ma miljon kordasid eneselt. Hirmsad, jälgid olid tööta tunnid, kuna paremad kirjatöö mõtted tarvitamata pidid jääma — et mitte mõne toore, kutsumata võõra vastu, kes sisse oleks tulnud, ennast mitte unustada. Kuna mu töö, ajakirjanduse tarvituse, enam aga mu tuntud tööjõu järele arvata, vähemalt 3 rubl. päeva kohta sisse oleks toonud, pidin ma nüüd sandina vanemate armust elama.
Umbes kesk heinakuul 1893 hakkas tunnikella tiksumise läbi kõne kuulduma. Alguses üksi üksikuid mõistmata sõnu (esimene oli Kolkja Joosep, siis kõiksugu nõuandjaid rahva
