ütles, kas ma politseimeistri haiguse pärast mitte homme ei võiks tulla, ka siit tagasi.
Tartusse tagasi ei saanud ma enne kui umbes kesk märtsi kuul, või lõpul. Nüüd oli ka käsikiri „Nõia tütar“ ühes, mida ma juba kaunis selgesti aimatud kahtluse all olemise pärast enam postiga ei tahtnud saata, nõnda ligi kuu aega kodu pidasin. Sellel käigul sain ma kahtlaselt väljanägevatest inimestest kui ka kahtlastest pilkudest rohkem tüütatud kui iial enne. Kahelt poolt teed kuuldus alalõpmata koerte haukumiste rodu. Kilgi kõrtsi ukse eest mööda minnes tuli kahehobuse vankri täis üliõpilasi vastu, vist Curonia korpusest. Ma jäin silla pääle seisatama. Siin astus minust üks pikk, tugev, tahmase jakiga ja musta-halli triibuliste pükstega, musta verd lühikeseks lõigatud habemega mees mööda ja vaatas mulle loomaliku toorusega silmi. Tal olid ahelad kotiga seljas, mida ta natukene eemale jõudes raputas. Natukene maad eemal tõttas ta ühest umbes 18. aastasest poisist kiirelt mööda, ikka rohkem linna lähedamale jõudes rohkem rutates. Ka mina kiirustasin sammusid ja kui ka mina ju kotimehest maha jäänud poisi ligidale jõudsin, hüüdis see oma märja jalgade pääle vahtides: „Kas see on mõni õigus!“ Kotimeest ei näinud ma enam. Paar versta eespool linna tuli üks kardavoi hobuse ja vankriga vastu. Esimeste majade kohal istusid, õigem, toimetasid kaks poisikest või poissi, üks 16. teine vast 12. aastane, jalgtee pingi juures, kõlbmata kombel mulle vastu vahtides ja vanem ütles nooremale nagu minu tarbeks: „Ära mine!“ Veterinäri maja (loo-
