— 91 —
peeti wiimaks ühtlasi nõuuks, nõuukoda põlema sütitada, et kass ühes sisse põleks, sest parem seda pisukest kahju kannatada, kui et kõik keha ja elu oleks pidanud kautama. Nõnda pisteti nõuukoda põlema. Aga kui kass tuld nägi hüppas ta aknast wälja, seina mööda maha ja põgenes ühte teise majasse; nõuukoda põles maa rajani ära. Kedagi ei wõinud suuremas ahastuses olla kui Kilplased, kes nõuukoda kaotasiwad aga siiski hiire-koerast lahti ei peasnud. Nemad pidasiwad selle asja pärast pikemalt nõuu, ostsiwad kogukonna rahaga selle maja, kuhu kass oli põgenenud ja sütitasiwad maja põlema. Aga kass kargas ülesse katusele, istus seal tükk aega, ja hakkas siis käpaga silitates silmi pesema, kuda kassi loodud wiis on. Kilplased tähendasiwad seda tempu nõnda, kui oleks kass käpa ülesse tõstes koledast wandunud: et ta neile seda mitte kätte tasumata ei taha jätta. Seal tahtis üks Kilplane, kes wäga wahwa ja südamlik mees oli, pika ridwaga kassi katuselt tulde torgata, aga kass kargas ridwa peale ja jooksis mööda ridwa mehe poole alla. Wahwa mees ja kõik kogukond kohkus seda nähes nii hirmsast, et nemad üheskoos jooksu läksiwad ja tule üksi külasse põlema jätsiwad. Aga et kedagi tuld keelama ja kustutama ei tulnud, põles kõik küla tuha hunnikuks maha, ja kass peasis siisgi lipama. Kilplased oliwad naeste ja lastega seltsis metsa põgenenud. Sel õnnetumal korral põlesiwad ka kõik nende ajaraamatud hoonetega ühes ära, kuhu sisse nende kuulsad teud oliwad üleskirjutatud, sellepärast — kuda hakatusel ütlesin — meie nüüd Kilplastest enam muud tunnistust ei leia kui seda, mis tänini nende kuulsast tegudest rahwa suhu oli jäänud.
Neljaskümnesesimene peatükk.
Kuda Kilplased nõuu peawad, teist eluaset endale otsida ja kõik Kilplast wälja rändawad.
Kilplased oliwad täis ahastust ja ei teadnud isegi, mis nõuu nemad siin pidiwad ettewõtma. Elumajad oliwad neil
