— 84 —
mõistsiwad wähja peale kohut. Nende mõistetud kohtu otsus oli Maa-keeli nõnda: „Sest tükist ja selle asja pärast, et keegi ei tea, mis elajas see on, ehk mis elajaks seda wõiks arwata, aga nii palju selgeks on tõusnud, et see elajas meid on petnud, see läbi, et ta ennast rätsepaks näitas ja ometegi rätsepp ei olnud, pikemalt: et ta üks inimeste petja kahjulik elajas, jah üks mõrtsukas on, siis mõistetakse kohtu otsuseks, et teda peab ärahukatama ja kui rahwa petist ja mõrtsukat wee nuhtlusega elust surma wiidama.“ — Mõistetud kohtu otsust tõeks tehes, anti sedamaid ühe mehele käsku. See tõstis wähja ühe laua otsa peale ja kandis teda järwe kaldale, ja kõik Kilpla kogukond läks saatma. Seal uputati siis wähk kõikide nähes ja silma ees järwe põhja. Aga kui wennike wähk wette oli saanud, siputas ta saba ja roomas tagurpidi mööda järwe põhja. Kui Kilplased nägiwad, hakkasiwad mõningad ärda südamega mimesed nutma: „Kas näete, mis kibe surm maitseb! Seda pidagu igamees meeles ja parandagu elu, enne kui seesugust palka wiimaks leiab.“
Kolmaskümnesseitsmes peatükk.
Kuda Kilplased ühe koleda elaja wastu sõtta lähewad.
Ehk küll selkorral, kus Kilplased oma kella järwe põhja oliwad matnud, sõda nende maale ei tulnud, siiski juhtus hiljemine üks lugu, mis neile suurt hirmu ja ahastust tegi. Mõned mehed oliwad õhtu hilja naabri küla kõrtsist koju tulles, põõsastiku wahel ühe wäga koleda elaja näinud. Elajal oli kaks musta naeri suurust silma mõlemil pool pää kõrwas olnud, kaks suurt sirget sarwe pääs, ega olnud ta ka mitte loodud metsalise kombel meeste eest jooksu põgenenud, waid koledal wiisil otsekui inimene maha istunud, aga istudes nähti wast tema keha suurust. Iga mõistlik inimene teab seda ise enesest, ehk oleks ta pikem kui mees, siiski — kui ta murule maha istub — poole keha kõrguse wähem näitab. Aga kui
