— 81 —
tas, puu all ruunakese kõrist maha murdnud. Möldril ei jäänud mõnusamat abi, kui kingsepa musta ratsude seljas kahejalgselt koju tagasi sõita. Kodus jutustas ta lugu ühe kõrgetarga auuwääriliku nõuukogudusele, mis tema kõikide tuluks, kogukonna auu ja kiituse eest oli teinud, ja kuda ta oma kägu wõera käu wastu kukkudes oli aitanud. Seal juures oli ta kogemata pisukest kahju leidnud; sest seeni kui ta wirgema hoolega wõera käu wastu sõdinud, oli metsa kutsikas hunt tema ratsukese äramurdnud. „Seda tahtsin teile,“ — lõpetas mees juttu — „teaduseks anda, arwates: et kogukond mulle waewa palgaks ja kahjule kustutuseks ühe uue hobuse nõutaks.“ — Kui kogukonna-pääwanem ja kogukond oma kaaswenna juttu oliwad kuulnud, arwati õiguse otsuseks, et möldrile, kes nii wirgalt ja tõsise hoolega kogukonna auu ja nime eest waewa oli näinud, seal juures ise kahju leidnud! kogukonna rahalaekast üks uus hobune ostetakse, ja weel natuke raha meele heaks peale lisatakse. Nõnda sündis siis asi toime.
Kolmaskümneswiies peatükk.
Kuda Kilplased oma kella järwe põhja peidawad.
Uppakallo maale oli sõda tulnud ja Kilplastel tõusis oma wara ja rikkuse pärast muret, mis waenlased oleksiwad wõinud rööwida ja ärawiia. Iseäranis kartsiwad nemad suure nõuukoja kella pärast, et waenlane seda ära riisuks ja kellast suurtüksid wõiks walada. Pika arupidamise peale wõtsiwad nemad wiimaks nõuuks, kella järwe põhja waenlase silma eest ärapeita ja sealt jälle wälja tuua ja üles riputada, kui sõda oli mööda läinud. Nemad kandsiwad kella laewa peale ja jõudsiwad kuni järwe keskele, kus wesi kõige sügawam oli. Kui siin kella wee põhja oliwad lasknud, küsis üks: „Kuda peame kella pärast jälle ülesleidma, ehk seda kohta äratundma, kuhu kella oleme matnud?“ — „Ole sellepärast mureta,“ ütles kogukonna-pääwanem, wõttis noa taskust, astus laewa serwa ligidale ja lõikas noaga ühe sügawa kriipsu laewa serwa
