— 72 —
Aga teine, kes seal asus, tegi oma majaga niisamati ja wiis maja jälle ülesse küla otsa. Nii oliwad nemad mõlemad teine teise wastu õiglikuks saanud, ja igaüks arwas sest wahetamisest enesele suurt kasu olema saanud.
Kakskümnesüheksas peatükk.
Kuda Kilplased heina, mis ühe wana kõrge müüri peal kaswis, oma karjale tahtsiwad sööta.
Kilplased oliwad wäga osawad kõigis tegudes, iseäranis kõiksugu tulu püüdmisel, mis igalt poolt püüti kosutada ja suuremaks kaswatada, et kuskil kahju ei tuleks. Ükskord läksiwad nemad wälja üht wana müüri waatama, mis ühest endisest lagunud hoonest üle oli jäänud: Kas ehk neist kiwisi kuskil ei wõiks tarwitada. Ülewal müüri peal oli pikk rohi kaswanud; seal kahetsesiwad Kilplased, et kena hein ilmaaegu raisku läheb ja sest kellegile tulu ei tõuse. Nemad pidasiwad nõuu, kuda heina tululikult wõiksiwad tarwitada? Seal awaldati mõnesugusi arwamisi selle asja pärast: mõningad kiitsiwad nõuks heina wikatiga niita: aga polnud kellelgi julgust kõrge müüri peale niitma minna. Teised arwasiwad, kui osawaid kütisid oleks, siis näitaks kõige mõnusam, et need püssiga müüri pealt heina maha laseksiwad, kus tarwis ei oleks ülesse ronida. Wiimaks peastis kogukonna-pääwanem oma suu lahti ja andis nõuu, küla-karja heina maale ajada ja rohtu lasta ärasüüja, siis ei oleks niitjaid ega kütisid tarwis olema. Seda kõigist mõnusama näitawa nõuu kiitis kogukond hääks, ja nõuuandjate tänuks tehti seda otsust, et kogukonna-pääwanema lehm kõige esiteks hüwa nõuu wilja pidi maitsema, mis kogukonna pääwanem oma lehma nimel täguga wastu wõtis. Nüüd sidusiwad nemad lehmale tugewa köie silmusega ümber kaela, wiskasiwad köie üle müüri ja hakkasiwad siis teisest otsast winnama. Aga kui silmus lehma kaela kokku oli pigistanud, hakkas lehm läkatama, ja kui ta juba pea ülesse oli saanud, ajas ta keele pikale suust wälja. Seda nähes
