— 69 —
rahwa suust kuulus kõlksuma: waid kõigile jääb edespidi kui tänini prii woli, targemate kirjameeste raamatutest ajawiitust ja tulu otsida, kus „warsi luggo wanna kenna sannaga“ teile antakse. „No kedda muud kui sedda, mis monne aja takka jälle pappa räkides olli kulutanud, kudda tubbakast pipo pannakse ja rentnikko poeg siiski — ehk kül kihhin ja kahhin jubba lahti olli — kirriksnaks ei sa. Wot tebe rass!“ — Minge, minu armsad Kilplased, „sinna rõmo murrudelle, kus keik metsad, asad (?) ja wainud lehkasid, õpik laulis ja käggo kukkus, ja innimessed messi-pu aedas“ istusid, hiljemine „laudas“ sõiwad ja jõiwad. Lugege ja „tuderige“ nende osawate meistrite kirju, kunni oma päritud keelmurdest ärawõerdute, et hiljemine Kilpla-, Uppakallo-, Kalkuni- ja Maa-keele wahet enam kuskil ei leita; otsekui oleks Baabeli torn wast eile mahalangenud ja seda segadust maa peale toonud. — Pilkamise teelt tõele tagasi minnes, tuleb küll wäga kahetseda, et mõni meie rahwa sugust sündinud mees, kellele Jumal kenad andeid jaganud, üsna wõeras ikkes hakanud wedama, ja sest kütkest ennast enam ei oska peasta, mis rohkem kahe saja aasta eest keele tundmata wõerad meie keele sarwi oliwad sidunud. Ja kui nüüd meie targad mehed ühel hingetõmbusel „woorirahwast“ ja „woorirahhast,“ ehk „pengist“ ja „pingist“ kirjutawad: siis lähäb ka kõige wagama tui süda paisuma. Aga sellegi pärast ei taha mina kedagi keelata ega sundida, ühte jätma ja teist tegema, waid wõtku igamees seda leiba, mis temale kõige magusam maitseb, olgn püüli-, krowi-, jämedast jahust ehk haganete segadusest tehtud. Jumalaga, minu armsad Kilplased.
Kakskümnesseitsmes peatükk.
Kuda Kilplased Uppakallo ülem-isanda wiimist andi läbi kõri alla lasewad, seal juures oma jalad ärasegawad ja neid enam ei tunne, siiski wiimaks jälle igaüks oma jalad leiawad.
Pärast seda kui Uppakallo isand oli äraläinud ja Kilplastele saatmise palgaks rohkest raha oli kinkinud, wõtsiwad
