— 6 —
luba. Siis istutati neid üks teise järel kaksiti winna-kaika peale ja sulane winnas neid ülesse. Käärideihuja astus jutumeheks, kumardas wiisakalt teretates, otsis kõrwa tagast nõuu ja kõneles siis: „Meie kolm tarka saadikud, mina ise, wäga tark nua-, kääride- ja kerwe-tera-ihuja, ümmarguse käiakiwiga, ja minu seltsimees, teine tark, tagant kühma küürastud ja eest kooku wäänatud õle- ehk ekslilõikaja, ja kolmas, tema tark, kõrgel soowlik ja julgemeelelik korstna pühkija, oleme kaugelt maalt teile tulnud, Emisniku isand! kes seasarwe oskab puhuda, ja päewa tõusust päewa weeruni weel mõnusamalt pika sea piitsa piuga rabada sea karja peale, alla ja keskele —“ Siin tahtis jutumees rinda wälja sirutates pead kõrgemale tõsta, et näha saaks, kuda Kilplaste targad tema kena juttu wastu wõtsiwad, aga käiakiwi raskus seljas, wõttis seeläbi wõimu ja pillutas teda ülewalt nõuukojalaelt selile maha, et walusal mahakukumisel jutt meelest ärakadus. Kui ta tükki aja pärast silmad lahti ajas, palusiwad Kilplased teda hakatud kena juttu lõpetada. Aga kääride-ihujal ei olnud wõimalik, ei kätt ega jalga liigutada, nii oli keha tal ärapõrunud. Wiga läbi katsudes leiti, et mehike kukudes ühe küllekondi oli asemelt põrutanud. Targad Kilplased leidsiwad kiirest nõuu, kuda wõerale mehele mõnusat abi wõiksiwad teha; nemad tõstsiwad teda kaksiti winna köie kaika peale, winnasiwad teda ülesse ja lasiwad siis teistkorda teise külje peale kukkuda: mis läbi asemelt läinud kont jälle asemele kargas. Nüüd palusiwad nemad, teda, hakatud juttu edasi rääkida. Kääride-ihuja hoigas, kratsis pead ja ütles: „Oh, kulla wennikesed! ehmatus pillutand mul jutu maa põhja!“ — Seda kuuldes läksiwad Kilplaste nõuu-isandad joosktes koju, tõiwad sealt labidad, kangid, sõnnikuhargid ja mis muidu neil kätte juhtunud kaasa, ja hakasiwad seal kohal kaewama, kuhu kääride-ihuja oli mahakukunud; sest nemad arwasiwad kohe, et kerge jutt weel wäga südawale ei wõinud wajunud olla, ja lootsiwad jutu maa seest kätte saada. Aga kui nad aega mööda juba mõne sülla sügawuseni oliwad kaewanud, ei tulnud kadunud jutust weel saba otsakest nähtawale. Ilma as-
