— 67 —
kriimsilma emandal ei ole olnud leemepadagi majas, sellepärast pidi hunt enamist üsna toorest liha sööma. Teiseks: mõnel wanal lehmal, mis ta häda kitsikul nälja pärast pidi sööma, ei olnud ka mitte kõige pehmem liha: seesinane wisa lialte talwe ajal külmetanud toit wõis tema sisikonnale mõnda pakitust teha. Kolmandaks: hunt oli söönud, mis tal kätte juhtus, mõnikord ka lõpnud loojuste raiska, ja hilja aegu wast lõppis minu waderil üks kaua aega põdenud lehm otsa, seda liha on ta toorelt küpsetamata söönud, wee asemel külma lund peale lakunud, misga ta kõhtu ära külmetanud, mis kanget kõhu näpistust wõis teha. Tohime siis imeks panna, kui ta wiimaks kõhu walu kätte lõppis; temal ei olnud püssirohu ega Türgi-pipra wiina, mis meie kohal selle wastu tarwitakse.“ Seda wiimist otsuse andmist hundi surma pärast kiideti igalt poolt ja wiidi Uppakallo isandale küsimise wastuseks.
Kakskümneswiies peatükk.
Kuda Kilplased Uppakallo isandalt kirja seadust paluwad.
Enne kui Uppakallo ülem-isand minema läks, tõiwad Kilplased weel ühte palumist tema ette, et ta neile warjukeeldust selle wasta annaks, et üks Kilpla kirjamees mitte enam ei tohiks oma kirjasi kui tänini trüki panna, kus sees kallis selge Kilpla keele-murre ärasalgatakse. Kuis tohib üks mõistlik tark kirja mees sõna kirjutada, kus „sanna“ peab seisma ehk „Sannumetoja“ kohta sõnumitooja panna, ja sedawiisi kõik wanast päritud kunstlikud jooned kui „temma, minna, sinna, nimmi“ ja nende sarnased: tema, mina, sina, nimi etc. kirjutada, et kirja sõna wälja näitab, kui tuleks ta rahwa suust ja ei mitte raamatust. Aga ehk küll meil seda kartust ei ole, et Kilplas kedagi niisugust rumalust saaks hääks kiitma ehk tegema, siiski tõuseb ka kartust, rahwas wõiksiwad muul maadel mõne saja aasta pärast nõnda kirjutama hakata. „Oh palla silk!“ kui seesugust õnnetust wiimaks Kilpla tuleks, mis siis teha? kõik kahekordsed healeta kirjatähed jääwad maha ja ei
