— 65 —
sedamaid hiljemine teised palgid mäele tagasi oliwad wiinud, kust puud omal ajal alla läinud, et neil suuremat waewa ei olnud.
Nõnda jõudis õhtu kätte, kus Uppakallo isand neile wõersi läks. Aga roogade kirjutamine jäägu jälle nende meeste tallituseks, kes oskawad „waagnas waagna“ kõrwa panna, ja kus wõeraks palutud ülem-sand ei mitte laual waid „laudas“ istub. No mis ime asi ta siis on? Kas ei ole üks kõik: laual ehk laudas. See oleks waene kirjamees, kes niisuguses asjas wahet teeks, sest „Narridel(?) peab rehaga pead sugema.“ „No wader, mis sa arwad?“ Ohakad on eeslile toiduks loodud; kes leiba ei taha süüa, see närigu ohakaid, ja kes selget keelt ei taha, see wõtku hagana keelt, aga ärgu mingu mitte paremat suutäit teise eest käpama, kuida üks Kilplane tegi, kes Uppakallo isanda kausist tüki saiapudi maiuseks salamahti wõttis. Kogukonna pääwanem oli salaliku pettust sedamaid märkanud, lõi laksti wargale käe peale, kui teistkorda käpa lusikaga warguse teele juhatas. Ehmatates wõttis mehike pool näritud suutäie suust ja wisgas kaussi tagasi; aga ülemal isandal ei olnud pikemalt söögi isu, waid tõusis laualt ja läks ära, seni kui Kilplased kõik maiuse road äranosisiwad ja kannud ja pudelid tühendasiwad, et kuhugi riismeid ja piiska ei jäänud.
Kakskümnesneljas peatükk.
Kuda Kilplased ühe surnud hundi üle kohut mõistawad.
Küll pani Uppakallo ülem-isand wäga imeks neid halpimisi, mis ta siin igal sammul oma silmaga nägi, ja ta ei wõinud mitte tähendada, kuda üks rahwa sugu, kes enne seda mõistuse ja tarkuse pärast maailmas kuulus oli olnud, nüüd üsna halbiks läinud, et mingid mõistliku asja enam ei nähtud ega kuuldud. Et sellest täieliku otsust saaks, kas nende halpimine tõsine, ehk aga silmakirjaks ette wõetud, andis ülem-isand neile ühe mõistatuse tükki katseks. Tema ütles: „Wiimati sõitsin ma ühe küla ligidal metsast mööda ja nägin tee ääres
