— 62 —
teie hääl meelel mulle olete toonud on niisama hää, kui oleks see minu kätte saanud.“
Kakskümnes-teine peatükk.
Kuda Kilpla pääwanem Uppakallo isandaga ühes lauas sööb.
Teisel päewal laskis Uppakallo ülem-isand uhket wõeraspidu walmistada ja Kilpla kogukonna-pääwanema ülemate nõuu-isandatega seltsis endale wõersile paluda. Kilplased paniwad paremad pulma- ja pidude ülikonnad selga ja läksiwad õigel ajal kõik üheskoos sinna. Ma wõiksin küll roogasi lugejale nimetada, mis siin järk järgult lauale toodi, aga esiteks läheks kirjutamine mulle raskeks, sest minu sulg on alles õpimata ega jõua teiste merekaldase hanesulgede kõrwas, mis kõik kauba turud täidawad, ial wõidu jooksta ja teiseks paneks roa nimetamine mõnel suu wett jooksma, et sest midagi maitseda ei saa: „No mis ime asi ta siis on? Oh sina kallis aeg! — kilkasid naesed ja lõid käsa kokku.“ Tahab ka kirjameheks minna ja ei oska weel seda ülespanna, mis wõeras pidus süüa antakse. Meie kirjaisand teeks seda, enne kui teine mees kolm kord aewastab. — Tõsi küll, sõbrad! igal mehel on oma loodud teerada. Taewas taltsutagu mind, et teie kuulsa kirjameeste juure kooli ei läheks, kus ühe wanasõna järele: „ka weikestel hiiredel terawad kõrwad“ peawad olema. Aga kus on üks „kirjaisand“ kes minu õpetab tuderima, mis hiiredel, tuderima ja kõik mis need uued sõnad tähendawad, misga tänapäew need kenad jutud „sorinal edasi“ jooksewad, kui oleks kirjutaja sulg „anni raswaga määritud“ — ane rasw ja määr on selle wastu üsna tühine. Kes niisuguseid asju raamatutest loeb ja seal juures pööraseks minemata oma pisut Maa-keelt hoopis ei unusta, sel peab enam kui inimese waim olema. Aga tõttame wõersi-pidule tagasi ja paneme tähele, mis jutud Kilplaste keskel siginewad. Ülewal laua otsas istus Uppakallo isand, natuke alamal paremal pool laua taga Kilpla kogukonna-pää-
