Lehekülg:Kilplaste jutud ja teud Kreutzwald 1903.djvu/58

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 57 —

pannud. Targad Saksa-mehed on awalikuks teinud, kuda loodud komblik Eesti keele kiri ja sõna peab käima, sellepärast peaksiwad meie köstrid ja koolmeistrid ärksa kõrwaga tähele panema, kuda rahwa suust sõna wälja tuleb, siis lõpeks mõni sanna ja Sannumetooja, mis maa-mehe kirja ei kõlba[1] Jätame siin kadaka saksalised kirjamehed ja wõeras ikkes wedawad laulikud, ja lähme waatama, kuda Kilplased teist asja toimetust korrale toimetawad. Siin läks nõuupidamine meestel palju raskemaks, nõuunikud jooksiwad kui emata kana pojad metsa laiale. Mõned arwasiwad: peame mehi kahte osasse jagama; üks osa istub hobuste selga teine käib jala, aga nõnda, et iga ratsamehe kõrwal teine jalamees käib. Teised kiitsiwad jälle paremaks, kui igal ühel oma hobune oleks, aga mees ei tohi mitte hobuse seljas istuda, waid paneb aga ühe jala sadula jalustisse ja kõnnib teisega maas, siis oleksiwad mehed tõeste pool hobuste seljas ratsul, pool jälle enda jalgsel. Jälle mõningad teised andsiwad nõuu, kuda kõige mõnusam oleks, kui mehed kõik üheskoos kaksite kepiruunakeste turjal Uppakallo isandale wastu sõidaksiwad, siis oleksiwad nemad ka pool ratsul ja pool jalgsel. Pealegi ei oleks siin mingi peru hobuse kartust, waid wõiks igamees, kuda ise himustab, kas traawi ehk nelja sõita; ei oleks ka pikemalt hobuste rawitsemist ja sugemist kellelgi tarwis olema. See tark nõuu leidis igalt poolt kiitust, juba sellepärast, et kehwalgi hobuse nõudmine muret ei teinud. Kilpla kinnitas sedamööda nõuupidamise otsuseks: et igamees endale ühe puust-ratsukese muretseks ja teisel päewal asja korrale toimetaks.

Teisel päewal tuliwad Kilpla rüütlid küla wainule kokku, kes kepi-ruunade seljas, ühel kaskine-walge, teisel paju-raudja,

  1. Asi on selle poolt, tänu taewa taadile! hästi edenenud, selsamal mõõdul wanaduse auustamine, sellepärast, et ta kaua oli wältanud, nõnda et praegu suurem osa neist, kes kahekümne aasta eest mind ja teisi õigema kirjutuse teele juhatajaid kirja ja suusõnaga awalikult sõimasiwad, meid „Kilplasteks,“ „Tölplasteks,“ „Rahwaeksitajateks“ j. n. e. nimetasiwad; nüüd meie jälgedele on astunud, nõnda et palju rohkem üle ei jää kui öö ja tema truuid sulased. Aga et asi lühikese ajaga nii kaugele oli läinud, tohime loota, et rahwas hiljemine ka teistes asjades mõistust tarwitama hakkab ja mõtlema õpib.