Lehekülg:Kilplaste jutud ja teud Kreutzwald 1903.djvu/49

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 48 —

teine nõuuisand hüüdis: „karjus astu ette!“ siis tuli ta kohkunud näul ja argsel sammul ligemale, ja ütles wärisewa keelega:

„Isandad! ma astun tuppa,
 Naese nimi Margarete,
Weel kenam kui ilusam emmis,
 Ei ole tal kusagil wiga.“

„Kas sa näed? kuulge, kuulge! sel jutul on kombet ja keret, sest wõiks juba midagi saada!“ hüüdsiwad mehed siin ja seal. Aga kui wiimaks ümberringi igaühelt otsust oli nõutud, kelle jutt kõige paremaid ilusabasi oli kuulutanud, seal tõusis igalt poolt karjase nimi awalikuks, ja waliti teda ühelmeelel kogukonna pääwanemaks ja tõsteti sedamaid uue ameti peale. Kilplased arwasiwad, külap see mees oskab kuninga isanda teretamist wastu wõtta ja osawat wastust anda. Peale seda oli ta juba tükk aega walitseja ametid auusaste pidanud ja wastu tõrkliku karja nii hästi wilja põllult kui muda lompidest oma pika piitsaga wälja ajanud. Karjus nägi uut ameti auu wastu wõttes nüüd oma silmaga kuda õnn ial õnnetusest kaugel ei seisa; ei kaugemal kui öö päewast. Sest minewal ööl oli ta weel karjus olnud, aga täna oli ta üks kõrge woliline, auu sisse tõstetud kogukonna pääwanem Kilplas.



Seitsmesteistkümnes peatükk.

Kuda Kilpla kogukonna wanem sauna läks ja mis seal temale juhtus.

Kogukonna pääwanema ameti auu ja kõrgus tegi meie karjusele suurt rõõmu, mis teda ühtepuhku taga kihutas, nõnda et ta küll kümmekorda iga tunnis oma naesele ütles: „Waata, naesuke, seekord on mul lugu õnne joonele läinud! — Nüüd arwas ta tarwis olema kõik wana higi, tolmu ja tahma keha pealt puhtaks wihelda ja ärapesta, mis weel endisest seisusest oli ülejäänud, et uue seisusega igepidi uueks inimeseks saaks,