— 45 —
wat lõksuwat kõnet päha saaks. Alalisel ümber keeramisel sängis tõukas ta mitukord küünarnukudega naest, nõnda et naene wiimaks unest ärkas ja mehe rahutuma kombeid tähele pani. Aga Kilpla naesed oliwad meestest maha wisatud wanast tarkusest ühe osa endale majapidamise tarwituseks salamahti tallele pannud; ka karjuse naene oli seda wara endale hoidnud. Selle häda abiga mõistis ta kohe, kuda tema isandal ja abikaasal midagi salaliku kinga pigistust wõis olla, mis teda magada ei lasknud; naene küsis: mis sul wiga on, kas ma ei wõi sind aidata? — Aga karjus ei usaldanud naesele oma häda awaltada, arwates, et see rumal oleks, kui nõuukojas tallitatud sala asju naesele awaldaks. Kui nüüd naene märkama hakas, et mehel midagi salaliku südame peal kõrwetas, seal ei jätnud ta palumisi, nurisemisi, meelitamisi ja ähwardamisi mitte enne järele, kunni mees temale oli tunnistanud, kuda tal mõted sellepeal käiwad, homme kogukonna pääwanemaks saada, ja rääkis siis naesele, mis rasket katsetüki ta sellepärast pidi tegema. Naesele tõusis seda kuuldes niisama himu pääwanema emandaks saada, kui isandal pääwanema isandaks, sellepärast leidis naene tarwiliku nõuu ja ütles trööstides: „Oh, minu armas mees, sul ei ole mitte tarwis selle asja pärast juuksid murega halliks lasta minna. Mis sa mulle palgaks lubad, kui sulle ühe osawa kõlksuwa jutu õpetan, mis läbi sa kogukonna pääwanemaks wõid tõusta?“ „Kui sa seda wõiksid teha,“ kostis karjane, „ja mina sinu õpetuse abiga homme tõeste kogukonna pääwanemaks tõusen, siis tahan sulle selle eest ühe kena uue kasuka palgaks osta.“ Naene, kes juba waimus ennast kogukouna pääwanema emandaks tunnistas ja seda nägi, kuda kõikide silmad tema uue kasuka peale waatasiwas, oli tehtud kaubaga rahul, ja õpetas oma mehele seda osawat kõnet:
„Isandad! ma astun ette,
Naeseks on mul Margarete,
Kes kenam kui ilusam siga,
Ei leita tal kusagil wiga.“
