— 35 —
ma jätan trepi tegemise nimetamata, ehk küll muidu kellelgi wõimalik ei oleks maast kõrge ahjuni kassiküünil seina mööda ülesse ronida; aga olgu sellega, kuida on: aga kallis ahju soe, mis muidu üksnes toas tuluks tarwitatakse, läheks sel kombel kõik ahjust raisku, ja ei tõuseks sest meile midagi pikemalt kasu.“ „Sina muiste halp ei oska sest midagi,“ kostis üks teine. „Kas sa ei kuulnud, kuda meie akent lahti tehes ahju sooja niisama hästi wõime tuppa lasta, kui suwel päikese kiirte sooja. See oleks, kuda rääkida wõiks, otsekui läheks suitsuga korstnast kõik toa soe ühes wälja, wõiks ütelda. Aga et sul selle asja pärast pikemat muret ei saaks olema, et soe ilma aegu raisku läheks, kuda sa ütlesid, tahan ma kodust omad wanad jänese püüdmise paelad seie tuua ja kogukonnale kinkida: neid paelu paneme siis ahju suu ette, et soe ahjust wälja ei pease; — kas mõistad nüüd, wennike, mis rumal sinu wastu tõrkumine oli?“ — Kõik kiitsiwad ühest suust jutumehe tarkust ja tänasiwad teda helduse eest, et omad wanad jänese paelad kogukonna tuluks oli lubanud kinkida, mis eest temale ja tema lastele ja laste lastele üks soe istepaik ahju suu kõrwas lubati. Sedawiisi lõpetati siis pikk arupidamine, tehti ahi wäljapool seina külge, ja nüüd oli kena nõuukoda hoopis walmis.
Kolmasteistkümnes peatükk.
Kuda Kilplased üht põldu soolaga külwawad, et sool omal maal kaswaks ja mis seal juures pikemalt juhtus.
Kui nüüd nõuukoda igapidi täielikult walmis ehitatud ja halplastega täidetud oli, hakasiwad nemad igapäew koos käima, ja endi päid kõige kogukonna asjadega waewama ja piinama. Nüüd juhtus, et sõja pärast — mis paar aastat meie maal wältas — soola hind korraga wäga kalliks oli läinud. Kilplastel ei olnud weel „kasulist kalendrit,“ kus lootust antakse, maa-oherdiga oma maapõhjast soola aega mööda
