— 16 —
„Kas arwate armu ja heldust igawest kestma? — Kõik on muutlik ja kaduw siin ilmas: täna kuld homme muld. Kui palju parem ja tululikum, jah, kui palju kiitlikum ja auulikum oleks teile; kui teie kodu omas majas enda asju ja tülisi toimetaksite, hääs wabaduses, kiituses ja rahus elaksite, oma põldude wilja maitseksite, ja oma naeste ja lastega, sõbrade ja sugulastega seltsis ennast rõõmustaksite, ei ial seda kartes, et kesgi teid sest priimehe põlwest, mis kullast ja rahast kõrgemaks tuleb arwata, tohiks wälja tõugata ja ära ajada. Ja ehk küll tõsi on, et meie kohus wõerast rahwast teenida ja aidata, siiski wõiksite teie seda küll teha, aga sellepärast koju ja omaste juurde elama jääda. Kes teie abi tarwitab, see oskab teid ka kodust otsida, ehk temal ei saaks selle asja pärast suuremat häda pakitust olema.
„Seda wõite kõik, armsad mehed, ise palju paremine äramõista ja läbi arwata, kui meie pikemalt tahame kirjutada: et asjade lugu eeskuulutatud kombel sünnib, ja weel mõnda pakitust ja tõsist süüdi enam leida on, kellest meie siin pikemalt ei räägi, mis teid koju tulekule peawad kihutama ja ajama. Sellega on meil tahtmine, seda sõnumiku kirja lõpetada, lootes, et meie meele tuletamine ja noomimine teist nõnda saaks wasta wõetama, et teie õige kiirest ja aja wiitmata teele lähete ja koju tulete. Nõuuks peetud ja wälja antud Kilplas, taga Uppakallo, Kalkuni maal, ja teie oma pitseriga, mis õiguse pärast naeste käte ial ei tohiks hoida anda, pitseritud ja kinni pandud, sel aastal ja pääwal etc.“ (Aasta number ja kuu pääw oliwad nõnda kustunud, et ma neist aru ei saanud).
Neljas peatükk.
Kuda mehed, kui naeste sõnumiku oliwad saanud, koju lähewad, ja kuda naesed neid wastu wõtawad.
Niipea kui kuulutud sõnumiku kiri meeste käte oli tulnud ja nemad kirja oliwad läbi lugenud, läks süda neil sedamaid
