— 11 —
kulda, hõbedat, kallid kiwisid, pärlid ja muud kallist wara, sest tarkuse hind oli nende ajal kallim kui praegu, kus paraku halpisi wälja walitsetakse ja kõrgeks peetakse, seni kui meie tarkade pärast mitte palju koeri wärawas ei lähe haukuma. Noh, Kilplastel oli selle poolt parem pidu, neil oli kõiki küllalt, mis meie targad enamist endale soowiwad ja igatsewad; aga nemad ei pidanud kallist annetest suuremat lugu, waid arwasiwad, et tarkust wara ja rahaga ei wõi maksta, sest tarkus on kõigest warast palju ülem, nõnda kui lahke päikese paiste kuu walgest palju ülem on, ja kuu isegi päikese käest walgust peab laenama, et pimedal ööl laial taewa lagedal teelt ei eksiks.
Tark on ülem loom siin ilmas,
Wara tühi tema silmas;
Leiab õnne, auu ja nime,
Külwab walgust, kui on pime.
Hane-sulg ja tindi märg
Teewad imet tema käes;
Aga kes, kui Kilpla-härg:
See ei kosu tindi wäes.
Tahad õnne kirja teelt:
Õpi wennikene keelt,
Et sul jutt kui magus mesi:
Oskaks püüda inimest.
Wiimaks läks asi nii kaugele, et kõrged isandad, kes Kilplasteta enam ei wõinud elada, igaüks imustas, alati ühte Kilplast omas kojas ja söömalaual pidada, nõnda et tark mees päiwiti ja igas asjas oma nõuuga abiks oleks; ja igal tarwitusel tema peast tarkust otse kui wett kaewust wõiks winnata. Ses tükis tegid kõrged isandad wäga targaste, sest mis wõis neile kallimaks ehteks ja auuks tulla, kui tarkus, mis siin ajalikus elus inimesele kõige kallimaks waranduseks on. Tarkadega ümberkäimine teeb igaühele tulu, aga isandale sedamööda enam, mida kõrgem tema seisus on.
Nüüd toodi pea ühele, pea teisele Kilplasele sõnumid, mis neid kaugele maale kutsusid, sest nende ajal ei olnud weel kui praegu sadanded ühe ameti peale oma tarkust kau-
