— 95 —
koguni nahka uute pastlate tarwis, esimesele ka weel uue mütsi ja teisele sitsiräti. Ob, neid läikiwaid silmakarikaid! Oh, seda õnnelikku siristamist!… Aga ka ema ei olnud hää poeg unustanud: ta tõi temale ka toreda sitsiräti. Muudkui iseennast oli ta kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti waja olnud — noore mehe kohta käis ta tõesti häbiwäärt halwas riides— aga kust wõtta! Muudkui pigista hambad kokku ja silmad kinni ja käsi punga pääle, kui laadapoodidest mööda lähed!… Kui nägus poiss paneks Jaan enesele hää meelega nägusad riided ümber — wõimata! Kui noor, terwe, elupriske mees astuks ta kord ka lustipidajate sekka, maitseks lõbu, otsiks meelelahutust — riiw ees! Sest rahata ei ole ega saa lõbu…
Kesköö aeg oli juba möödas, kui Jaan söönud sai ja puhkama tahtis minna. Lapsed magasiwad juba ja ka ema heitis praegu sängi. Sääl koputati wäljast akna pääle.
„Kes sääl peaks olema?“ mõtles Jaan ja astus akna juurde. Tema
