— 94 —
aga ema peab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutawad oma käekesed punikule järele ja nutawad kibedasti…
Jaan tuli juba selsamal õhtul koju. Laat oli lähedal — ainult kuue wersta taga, L. mõisa kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi ta niisugused taskutäied suhkrusaia, nagu nad seda unesgi ei oleks wõinud näha. Muidu oli Jaanil murelik, tossis nägu. Laada-õnn oli kehw olnud. Tõrkuwalt jutustas ta emale, kuda lugu läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, pisike loomakene, piimasooned kehwakesed ja rahawaene aeg. Põlganud ka weel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla päält jäänud katki — pool rubla waesele saunikule ka asi — aga pärast süganud kõrwatagust ja wõtnud poolteist rubla kahju. Ainult seitse rubla eest — wõta wõi jäta!…
Jaanil oli hää meel, et ta laste kurwastust wähe oli suutnud waigistada. Sest pääle saiade tõi ta weel muud toidukaupa ja Mikule ja Mannile
