Lehekülg:Külmale maale.djvu/95

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 93 —

mõte wenna laadale-minekust ja säält toodawatest saiadest une neil silmast warastas?

Wõi kutsus lauda-ukse käuksumine ja puniku lahkumise-ammumine nad akna taha ja siis uksest wälja? Olgu, kuda on — sääl ta seisab särgi wääl ja lõdiseb — Mikk, wa’ kisapasun, ja nüüd pistab ka weel Mann oma linalaka wennakese tagant wälja…

„Jaan, kuhu sa puniku wiid?“

„Kasige tuppa! Küll ma Teile näitan!“ õletab kohkunud ema. „Jaan wiib lehma — wiib — wiib —“

„Laadale müüa!“ karjub terane poiss ja hakkab suure häälega nutma.

„Tappa!“ lisab Mannike omalt poolt juurde, ja ta unised silmad lööwad niisamati pisarale.

Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks ta midagi, ja tirib puiklewat punikut kõigest wäest edasi, wärawast wälja, wainu poole…

Nagu Jumalaga jätmiseks ammub loom weel paar korda kurwalt.

Lastel näikse nõuu olewat wennale ja punikule läbi lume järele jooksta,