— 90 —
Anni temale tegi, kui tihti ta sauna-ema kottisid ja kernusid käis täitmas. Nüüd, mil Jaani silmad saunas ringi käisiwad, julges ta seda arwemini, sest ta tundis tema tundmusi niisuguste sala armu-andide kohta. Nüüd oli rohkem waja kawalust appi wõtta, et sauna-emale midagi nurka nõiduda, ja ta leidis mõnegi abinõuu selleks.
Wäljaotsa saunas peeti paari nädalit juba kurwa asja üle kibedasti nõuu. Toitu oli waja, ja selle nõuutamiseks pidi raha muretsetama. Aga kust ja kuda? Jaanil puudus ikka weel töö.
Rahaline teenistus oli siin kehwas nurgas ülepää waewaline, iseäranis aga kewade-poolsel talwel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega wõtnud päiwilist appi. Linaharimine oli lõpetatud, wähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.
Ema kedras küll aidamehe emandale mõisa, aga palju põdur inimene suudab teenida! See oli nagu tilk tuuma kiwi pääle suure
