— 7 —
wärises ka ta tasasest häälest, pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.
„Su päägi on paljaks läinud.“
Seda üteldes pööras ta järsku näo kõrwale, ta laugedel rippusiwad kaks pisarat.
Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrwa juurde, wajutas wana pleekinud suwimütsi alamale ja tähendas:
„Külap kaswawad jälle.“
Nad hakkasiwad nüüd pikkamisi kiriku äärt mööda edasi kõndima, kus juures Anni noort meest mureliku näoga ühte lugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja pani tähele. Ta nägi, kuda külmawärin Jaani paar korda wapustas, sest tal ei olnud kasukast seljas, ainult kerge, kaunis kulunud hall kuub, rihm wööl ja jalas wanad lapitud Wene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetu, lonkiw ta käik oli ja kui sinised ta huuled, kui haukus ta silmad. Ja siis mõtles ta järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha wäristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:
