— 86 —
„Nüüd pole mul enam kedagi ilmas.“
„Sul on isa ja õed,“ wastas Jaan.
Anni raputas tasakesti pääd. Siis ütles ta lihtsalt:
„Üksi sina weel.“
„Mina?“
„Jah, sina.“
Ta pööras minema. Ja Jaan oli nii kohmetu, et ta enam sõnagi ei lausunud. Ta wahtis talle ainult järele, kuda ta norgus pääga pikkamisi ja rahulikult ära läks…
Mitu aega hiljemini oli Jaan teiste külapoistega ühel laupäewaöösel harilikul hulkumisel käinud. Sellest oli Anni kogemata kuulda saanud. Järgmisel päewal tuli ta otsekohe Jaani juurde. Ta oli päält näha täitsa rahulik.
„Sa oled minewal öösel Langu Mari juures külaliseks käinud,“ ütles ta; „Sa wõid sääl ikka käia; sa wõid ka mujal käia, — aga mu meel on nii kurb…“
Ja kui Jaan ta otsa waatas, kohkus ta ära selle pilgu üle, mis tüdru-
