— 83 —
keelu wastu. Aga — kentsakas küll — Jaan hakkas imeliku mõttega ikka enam ära harjuma — kõik weidrus, kõik loomuwastane karw hakkas kaduma, ja kui Jaan asja just juurdlema ja oludega wõrdlema ei hakanud, wõi kui teda teised ta õnne-unest karedalt üles ei raputanud, siis ei tulnud tal pärimisi ja arupidamisi enam suurt meeldegi.
Tema poolt ei olnud midagi sündinud, mida „alustuseks“ oleks wõinud pidada — seda ta teadis. Lahke silmaga oli ta alati tõsise, targa jutuga plika pääle waadanud, see on õige, aga mitte raasu rohkem. Ta märkas esiotsa ainult, et nenda loomused kahes asjas kokku käisiwad: nad armastasiwad mõlemad loomasid ja raamatuid. Ja neil oli hää meel, kui leidsiwad, et loomad neid mõlemaid wastu armastasiwad ja et raamat, mis ühele meeldis, ka teisele maitses. Neil oli hää meel, kui nägiwad, et mõni kurb koht jutus ühel niisamati pisarad silmast pigistas, nagu teisel.
Wõib olla, et ka mõni muu asi mõjus, mille üle nad isegi selgusele
