— 81 —
ta teist hädalist otsekohe petta ei tahtnud, pidi seda ise ka tunnistama…
Mingit kodust käsitööd õppida, oli Jaanil wõimata olnud. Kes teda oli õpetanud wõi kunas temal õppimiseks aega oli olnud? Põllutöö oli ainus asi, mida ta mõistis, ja seda wõis ta näljapalga eest ainult teistele teha. Kõige lihtsama töö jaoks puudus ka materjal. Ta oleks wahest luudasid wõinud walmistada, aga kust witsu wõtta? Kui neid ka keegi oleks müünud, mis tulu oleks siis töö toonud? Muidu ei andnud aga keegi kolme raagugi. Öösel warastada? Selle wastu tõrkus Jaani süda. Selleks oli ta liiga uhke weel. Ja see uhkus oli ta ainus wara, millega ta iga teise mehe kõrwal wõis seista, igaühele silma waadata, — ta ainus tugi, mis teda weel sirgel hoidis, mille najal ta pää wõis püsti ajada. Seda wara warjata, temast ialgi mitte lahkuda, oli ta kindel, mehine nõuu, ta ainus trööst. Kaob see uhkus, siis kaob kõik, siis awab end kuristik, mille sisse waadates hirmuwärin Jaani keha raputas…
