— 78 —
pääwarjuta jätmine palwemehe ja wallawanema auule kahju wõiks teha — kes teab? Hääkene küll — Jaanile anti terwe aasta „armu-aega.“ Tal oli wäljakolimiseks „kosumist“ waja.
Jaan täitis peremehe juures popsikohuseid niisama truuwisti nagu ta poisi- ja sulase-kohuseid täitnud. Sauna, kartohwli-maa ja lehmamullika karjaskäimise eest tegi ta peremehele päiwi, ikka päiwi ja terwest töö-ajast muidugi kõige paremaid päiwi. Mis tal ja ta omastel ihukatte ja kõhutäite eest weel waja oli, selle eest tegi ta teistele päiwi, ja ka need nõudsiwad ainult kõige paremaid ja kõige pikemaid. Kellele ta neid lubada ei wõinud, need talle ka midagi ei andnud. Kõigil oli teda ainult kibedal töö-ajal waja. Ja see aeg on nii lühike ja aasta nii pikk; ning inimene ei taha mitte üksnes töö-ajal süüa, waid aasta ümber. Ema aitas Jaanil päiwi teha, nii palju kui ta põdur terwis ja kodune wilets olek — wäetid lapsed — seda lubasiwad. Aga „kosumisest“ ei olnud juttu. Kust ta wõis tullagi?
