— 61 —
silmadest paistis kui sala aimdus, mille tõeks-minemise eest tal hirm oli.
„Mis nad tegiwad?“ kordas kooliõpetaja Aleksander Toots walidal kaebamise-toonil, kus juures ta prillid, mida ta nina-rätiga kuiwatanud, nina pääle seadis ja nende wälkuwate klaaside läbi ema päält Jaani pääle waatas. „Teiel lapsed warastawad,“ hüüdis ta siis järsult.
Wist küll kui piitsahoop käis see sõna emale kui ka Jaanile wasta kõrwu. Nad ei lausunud esiotsa kumbgi sõna.
Kooliõpetaja näitas oma kaebtuse mõjuga rahul olewat. Ta seadis weel kord prillisid ja rääkis siis kaunis noomiwal kõnepidaja-toonil edasi:
„Kui juba nii noored, õrnad inimese-wõsud wõõra omanduse järele käed wälja sirutawad, siis ei wõi ma teisiti kui arwamist awaldada, et selle juures nende kodune kaswatus süüdi on. Kodu on see paik, kus lapse hingesse esimesed wooruse-idud tulewad istutada, ja laste wanemad
