— 59 —
sel teretus kurku kinni kippus jääma. Edasi-astumisel kommistas ta ühe põrsakese üle, kes walusalt kiunudes nurka jooksis. Määgides lähenes külalisele uudishimulik walge tall.
Noore kooliõpetaja näost paistis halb tundmus, pahane põlastus seesuguse ümbruse üle, aga wist oli ta sellega harjunud, sest ta ei öelnud midagi, mis imetlemist oleks awaldanud. Ta lükkas põrsaid jalaga, lammast käega enesest eemale, wõttis madala järi pääl, suitsuwõlwist alamal, istet, ning ta pilk otsis urtsiku peremeest ja laste ema.
Jaan oli waheajal mõne lomsu körti söönud; ta pani nüüd lusika teist korda käest ja astus kätt pakkudes kooliõpetaja juurde. Külaline näitas haruldane olewat, sest Wäljaotsa ema wahtis teda laial, pooldis ehmatanud pilgul. Mann ja Mikk aga — need oliwad nägemise-piirist äkitselt kadunud: Mikukene — koolmeistrit waewalt silmates — oli päris orawa wäledusega, mida temalt ei oleks wõinud oodatagi, redelit mööda parsilt maha libisenud ja toast
