— 41 —
tuled, siis ei näe sa tükk aega midagi. Küll on urtsikul oma silm, aga see on liig wäike ja liig rähkas; tillukesel aknal on küll kaks ruutu, aga üks neist tahma ja wanaduse pärast läbipaistmata ja teisest on ainult üks serw järel, kuna lahtist hauku wanad püksinärud täidawad. Künklisel külmal põrandal komistab su jalg ja parred su pää kohal ripuwad ja läigiwad mitme-aastasest tahmast. Paar puust koikud nurgas, haganateks purunenud sasiga täidetud; puust walge laud akna all, siin ja sääl pikemad ja lühemad järid põrandal — see on kõik, mis majariistadest silma paistab. Toa kõrwal olewas tillukeses kambris seisab wana, kõrge pruun kirst ja wärwimata laud, mille pääl mõned raamatud ja ajalehed riidas on.
Noa laewaga on urtsikul selle poolest sarnadust, et inimestega ühes ruumis ka loomad pelgupaika peawad — küll mitte wee-uputuse, aga talwise külma eest warju otsides.
Sääl roomab pisike Liisa põrandal wana kasuka pääl, tema ees kiu-
