— 40 —
seinad waatawad nagu kaebades ja nurisedes ringi, kas keegi ei tuleks ja inimesed ta põdurast sisekonnast wälja ei ajaks, sest aeg on käes, et waene elatanud pesa wäsinult ja jõuetult kokku langeb — ta ei jaksa ju enam seista! Aga keegi ei tule. Elanikud käiwad sisse ja wälja nagu putukad prao wahele. Ja kurwalt, waikse ahastusega seisab urtsik paigal, end wiimase jõuuga langemise eest hoides. Wiltu seisab ta, aga ta ei lagune. Tal on hale meel putukate üle, kes ta sees pesa peawad. Ta on nendega kaua tuttaw ja nemad temaga. Ja nad armastawad ühteteist. Palee-elanikud ei tunne seda tumma armastust palee wastu, ja palee mitte nende wastu. Neil ei ole ühteteist nii wäga tarwis. Urtsik aga mõtleb: kuhu nad waesed poewad, kui ma jõuetult ümber kukun? Ja putukad ohkawad: Peaks ta weel seisma, peaks ta ikka weel seisma, Jumal andku talle pidet!
Kumargile pead madalast, löngus uksest, üle kõrge läwe, sisse astuma. Et sa päikese- ja lumewalguse käest
