— 399 —
gesid lõhestades. Kõo kärgatab nii, et maa wangub ja waksali aknad põrisewad. Ühtlasi algab raske wihmahoo tume sahin. Ruttu tühjeneb waksaliesine, igaüks otsib ulualust, — nutja naene jäetakse sinna seisma woolawa wihma, piksemaru ja ta suure walu kätte…
Rong aga tormab edasi õnnetute ja õnnelistega, keda ta kannab ja weab. Linna wilkuwad tuled nihkuwad ikka kaugemale, muudkui pikne salwab wahete wahel sinist, terawat walgust ta kõrgete tornide ja hallide müüride üle. Ikka kohutawamaks läheb piksemäng. Raksatus käib raksutuse järele, weerew, kõmisew mürin paneb õhu wärisema, maapinna wabisema; terwe taewa-ruum on nagu elawat weewlituld täis ja lõhki käristatud pilwetest woolab päris weeuputus alla. See on mäss, mis maad ja taewast ähwardab häwitada, kõik maha murda, purustada, kildudeks lõhkuda, mis nii kindlalt ja kõikumatalt oma paigal seisnud.
Wälgu sähwatustel tulewad wangide kahwatud näod trellide taga
