— 392 —
Üks suurem puur, kuhu wiiskümmend wangi sisse mahtus, oli kirikuks muudetud. Sääl seisis wäike laud kahe põlewa küünlaga; muidu oli ruum tühi ja lage, kurb ja leinaw. Tuhmi imetlemisega wahtis sein seinale wastu ja selle pidusalgakese pääle maha, kes siia kokku kogus. Altarit tähendawa laua kõrwal seisis halli pääga õpetaja pikas mustas ametikuues ja ajas wangikoja ja paari ametnikuga tasakesti juttu. Nurkadesse puges hall hulgake wangisid, kes luba saanud pühalikku toimetust päält waadata. Peiu emake kahe lapsega, kõik argtuse pärast kohutawa maja ja terwe ümbruse pärast kahwatud ja keeletud, toetasiwad paremal käel õpetajast seina wastu. Mann, kes wangisid wäga kartis, peitis nägu eidekese põlle sisse ja nuuksus.
Nüüd toodi peig ja tema kannul kohe mõrsja sisse — igaüks oma puurist.
Neil ei ole pulma-ehteid ümber; kurwad, põlatud wangiriided katawad nende ihu, häbikuues astuwad nad nii puhtale, pidulikule sündmusele wastu. Aga kes neid terasemalt sil-
