— 390 —
pööras, oliwad enam kui pruutlikud. Ta langes sääl oma kaaslaste nähes nurka põlwili maha ja saatis palawa palwe abi pärast üles poole. Ta ei pannud teiste koerusi mitmel ajal tähele, ta elas oma uuele, nii magusale tundmusele…
Ja tõesti — luba tuli! Mitte ainult ülemalt poolt, waid ka mõrsja isalt. Nagu Jaani ema kodukohast oli kuulnud ja pojale rääkinud, olla Wirgu Andres kostnud: „Mis luba minult küsitakse? Mul ei ole Anna nimelist last enam. Ma ei tunne niisugust. See, kes linnas türmis istub, wõib teha, mis ta tahab. Mingu wargale wõi mõrtsukale — see pole minu asi. Päästa ei jõua ma ta hinge siisgi enam.“
Wõib olla, et Andres sellegi pärast takistusi oleks hakanud tegema — kui ka ainult wiha ja kiusu pärast Jaani wastu — kui mitte mõistlikud inimesed talle ei oleks selgeks teinud, et tema keeld ju ainult wormi-asi on, millest tütar kaugel maal uute palwete mõjul kergesti üle jõuaks; ehk kui ka seda mitte —
