— 386 —
must kujutas, aga weel midagi muud, mis rohkem näitas tähendawat kui üksnes rõõmu jällenägemise üle. Anni aimas, et selle kokkutuleku taga midagi warjul oli — aga mis? Ta waatas küsiwalt kord ametniku, siis Jaani pääle.
Esimene silitas oma suuri wurrusid; ta suu ümber liikus häätujuline naeratamine.
„Teie wõite oma südamed wälja puistata,“ ütles ta, „ja kui teil saladusi on, siis tehke, nagu poleks mind siin olemasgi… Iwan kaob koguni ära.“
Tema märguandmise pääle astus wangikoja-soldat uksest wälja.
Kui Jaan liig kaua end kohendas ja sõnu otsis, tuli ametnik talle appi. Ta seletas tüdrukule, mis otstarbe nende praegusel kokkutulekul olewat, mida Jaan Wapper temalt palunud. Wiimane seiswat — kosilasena neiu ees. Tal olewat nõuu, kui pruut teda wastu wõtab, ülemalt poolt abielusse heitmiseks luba paluda, enne weel, kui neid mõlemaid pikale teele saadetakse… Wangikoja ülem lisas julgustades juurde, et seda palwet wissisti warsti täidetakse, sest alles
