— 382 —
Andrese mõju all seisiwad muidugi ka mõlemad õed ja kõik muud sugulased. Ta oli esimestele wissisti oma wiha ja wande ähwardusel ära keelanud jõledale kurjategijale lähenemast. Ja nõnda ootas Anni asjata nende ilmumist, kuni ta ka selle lootuse oma murtud südamest kiskus ja maha mattis.
Ta oli üksina ilmas. Tal ei olnud muud kui ta wilets, ära neetud elu. See süda, mis tema poole tuksus — kes teab, kui kaugel ta sellest warsti lahus on? Kes teab, kuhu seadus ja saatus ühte, kuhu teist kannatama ja surema saadab?
Endine tuim põdemine wõttis õnnetuma tütarlapse hinges maad. Ta sai jälle oma korteri-kaaslaste pilkamise ja piinamise mängukanniks.
Nad elawad kuuekesi pikas, tühjas, wiletsalt walgustatud kongis, milles neid neli tõmmupruuni, lagedat seina, tühi põrand ja lagi ümbritsewad — kuus lauda nagu puusärgil. Pääle palja põranda ja puust kasti, mille all rooja-anumat warjatakse, ei ole neil mingit istme-paika, sest õle-
