— 379 —
Anni lahkus kohtulaua eest sama otsusega, mis sellele osaks saanud, kelle hääks ta seaduse wastu eksinud: teda oli kõigi õiguste kaotamisega Siberimaa lähematesse kohtadesse elama mõistetud.
Anni Wadi oli kohtusaalis silmad paar korda üle päältkuulajate ruumi lasknud käia, et näha saada, kas ta isa sääl oleks wõi wähemast ta õdedest ja sugulastest keegi. Ei, neid ei olnud sääl. Ta silmas ainult mõnda wõõrast Lehtsoo wallast, kes wist uudishimu pärast tulnud, mõnda poissi ja tüdrukut. Ta ootas siis, et omakstest keegi wangikotta teda waatama tuleks, kõige päält lootis ta seda oma isast. Asjata; keegi ei tulnud, mitte isagi. Nad oliwad teda maha jätnud, unustanud. Nad oliwad kõik sidemed eneste ja tema wahel katkestanud.
Mõrudad pisarad tungisiwad Annile silma. Ta aimas, missugune mõju siin tegew olnud. See kõik
