— 35 —
westi-taskust ning wiskas toreda hooletusega laua pääle.
„Tõmma kõik maha! — Teed ju pikad mokad, nagu tahaks ma sulle wõlgu jääda. Olen ma sulle midagi wõlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kopikast wõlga kusgil?“
Kõrtsmiku nägu sulas ruttu mahedaks ja magusaks.
„Jumal hoidku, kust ma niisuguse wale wälja wõtaksin,“ tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte wahele ja säält leti sahtlisse kadunud. „Kümme paiast, siis kuus paiast — teeb 16 paiast; — 2 naela wiina — pool toopi wiina — teeb —“
Kuna kõrtsmik rehkendas ja tüdruk õllepudelid hakkas lauale toimetama, pööras Kohi-Kaarel jälle kolme popsi poole ja hakkas neid lauda kutsuma.
Mihkel ja Madis piilusiwad alt kulmu pudelite poole, matsutasiwad suud, sülgasiwad ja hakkasiwad siis pikkamisi laua poole wenima.
Jaanil oli nõuu, käratseja kutset mitte wastu wõtta. Ta teadis, mis mees Kohi-Kaarel oli, ja tal oli
