— 364 —
Ja kui ta ametnikkude wahel üle majahoowi sammus, surus ta mõlemad käed kõrwade ette, et seda hädakisa ei kuuleks, mis talle laste suust järele kajas, ja ema wiimast kiljatust mitte…
Talle tuli ka ta wapper päästja meelde, kes teda walewandega iseenese ja ilma ees püüdnud puhtaks pesta. Kuda saab selle langemine kõrgetelt õnnepilwetelt olema! Mida peab see noor, ilmasüüta hing siin ilmas weel uskuma, kui teda nii kaljune usk pettis — nii nurjatult pettis? Kuda saab tema käsi käima waletunnistuse süü pärast? Kas neid ühe katuse alla wiiakse, ühesugusesse häbiriidesse pistetakse — selle seltskonna sekka, mille pääle mõteldes inimese ihukarwad püsti tõusewad? Tema, see noor, arg, puhas hing, kellel oma eksitusest ja selle suurusest õiget aimugi ei wõinud olla — tema wangikojas raske kaebtuse all, kibe karistus ähwardawas!… Otsas, otsas ka tema noor elu, kadunud iga tulewik, lahti ainult rada hukatusse…
