— 363 —
saanud sobitada, et teda eneste kullatud wõrku meelitada — kes teab? Suur algaw prozess saab selle ja mõne muu asja pääle walgust heitma. —
Kui seadusekäsi Jaani ta õnneunenäost tuli tabama, wahtis ta nagu surija oma wana emakese otsa. Ta ei teadnud, mis waheajal wäljaspool sündinud, aga aimdus, mis ta hingest läbi lõikas, oli wälgu walguse sarnane, mille sähwiwal paistel ta terwet kohutawat sündmust nägi.
Ta oli kui halwatud polizei-ametnikkude ilmumisel. Ta ei kostnud ühegi küsimise pääle. Ta enese tardunud pilk aitas neid juhtida, kui nad ta pisukesest korterist kurjatöö jälgesid hakkasiwad otsima, kui nad ta pühapäewa-kuue warnast wõtsiwad, selle woodri lahti lõikasiwad ja säält wiiekümne rubla ümber paberiraha wälja tõmbasiwad. Ta ei kostnud, kust ta selle raha saanud. Ta pööras hirmunud emakese eest näo nurka ja ootas ainult silmapilku, mil teda siit ära wiidaks.
Otsas kõik, kõik otsas!
