— 353 —
mas teda nüüd siin enese ees uuesti. Seesama lai, tugew, ettehoidew lõug, mis jämeda, terwelt alumist nägu täitwa ninaga peaaegu kokku on kaswanud; seesama lai ilma huulteta, kokku litsutud suu; seesama tagasi wajutatud, madal otsa-esine, mille pääle tõmmu-hallid karmid karwad turris maha ripuwad. Kuid ahwi elawus puudub sellel näol ja neil totratel konnasilmadel. Neil silmadel on see tühi, ümbrusest täiesti osa wõtmata ja arusaamata waade, mis mõnda inimest igast imetajast loomast madalamale waimujärjele reab.
„Ma toon terwiseid Juhani poolt“, ütles külaline, keda lapsed — sõrmed suus, ninad tatised — nagu uudishimulised rotid eemalt wahtisiwad.
Wanamoor wahtis ikka weel juhmilt talle otsa.
„Juhani käest — sooh,“ röhitses ta wiimaks; ei muud midagi.
„Juhan on terwe.“
„Mmh!“
