— 350 —
saati on, aga kusgilt kallale ei saa…“
Jaan raputas end temast lahti.
„Seda päri Kaarli enese käest järele; mina ei tea sinu noosist midagi. Ja nüüd jäta mind hoopis rahule!“
Wanamees hakkas seepääle Jaanilt pool nutuse häälega raha nuiama, ja kui ta soowi ei täidetud, lonkis ta ropult sõimates ja ähwardades minema. —
Ühel oma käigul tuli Jaanile meelde, Kõwerkaela Juku lese ema juurde Wõsu sauna sisse astuda, arwates, et see, kui ka Juhani õde ja õemees, kes seda popsikohta pidasiwad ja kelle juures ema elas, wangi üle teatust soowiwad. Jaanil oli oma jagu kaastundmust oma endiste sõprade ja seltsimeeste kohta, kelle saatus tema omast karedamaks muutunud.
Sauna õue läitis wiie poolpalja, räpase lapse kisa ja wingumine. Nad piherdasiwad, kükitasiwad, kaklesiwad liiwa ja sõnniku sees nagu põrsakesed. Pool-lagunenud saun oma wiletsuse
