— 344 —
sima, kus Anni tahtwat teenistust wõtta…
Wäljaotsa Jaan wõis neid juttusid taga tõendada. Üks külapoiss tõi temale Anni käest kirja, milles talle tütarlaps ise kõik teada andis. „Ära aga arwa, et ma kurb olen wõi kahetsen, mis ma olen teinud“, kirjutas ta — „ma lähen otse rõõmuga, ma pääsen nagu wangist. Ma tean ka, et isa seda üksnes inimeste pärast tegi, oma wagadust ja oma maja pühadust kaitstes; muidu ei laseks ta mind mitte minna, sest tal on mind wäga tarwis. Ta tahab ainult inimestele näidata, kui püha mees ta on ja kui kange ta usk. Kui ta mind karistamata jätaks, siis oleks ta kuulsus otsas. Ta ei wõigi teisiti, ta peab mind waljusti karistama…“
Anni andis siis kirjas oma linnatädi adressi üles, kelle juures ta teenistuse leidmiseni saawat elama, ning palus Jaani, kui ta linna puutuwat, teda waatama tulla. Kiri lõppes soowidega, et taewane isa Jaani käekäiku õnnistaks, talle julgust ja terwist jagaks.
